Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


RAHVAPIDU DÜSSELDORFIS
Kirju folkloor, rikkalik toiduvalik - Euroopa Rheinijõe kaldal

1. mai 2004 Maarika Remmert

Ka Rheinimaa "pealinn" Düsseldorf ei olnud kitsi oma rahakotiga ning korraldas 1. mail teletorni ja linnavärava (Rheintur/Stadttor) vahel ühe korraliku rahvapeo Euroopa Liidu uute liikmesriikide auks.

Ettevalmistused algasid juba varakult. Iga maa sai võimaluse ennast silma, kõrva ja kõhu kaudu tutvustada. Pakuti infomaterjale kaasavõtmiseks, rahvuspäraseid roogasid, maiustusi ja jooke kohapeal proovimiseks ning kaasa ostmiseks. Lava peal saatis tervet päeva kirev muusikaline programm, mis igal juhul nautimist vääris.
Uudishimulikult rändasid 100 000 peokülalist telgi juurest telki ja uudistasid, mida on "uutel naabritel" siis ka huvitavat pakkuda?

Ja, ega me jänni jäänudki!
Kuigi jah, infomaterjalid said otsa juba keskpäevaks. Õnneks tuli vell pisut lisa, ent ka need olid poole tunniga kuhugi kadunud! Kas huvi Eesti vastu oli eriti suur? Vöi pole me selliste numbritega (100 000) harjunud? Kuigi kaasa andmiseks polnud enam midagi pakkuda, seisid rahvariietes eestlannad sirgelt hilisõhtuni ja jagasid naeratades igale huvilisele informatsiooni Eesti kohta. Vastasid kannatlikult igale küsimusele, mida sellel päeval ehk tõesti juba 100 ndat korda kuuldi. Suurt huvi tunti ka Eesti käsitöö vastu. Tuuli Solom, kes vahendab Saksamaale nahakunstnik Astrid Rajalo käsitööd oli terve päeva ametis nahatehnika selgitamisega. Nii mõnigi külaline ostsis Eesti telgi veel kord ülesse, et üks ilus ehe endale mälestuseks (ehk ka sellest ajaloolisest sündmusest) kaasa osta.

No, ja seda ei pea me ühelegi eestlasele veenvaks kirjutama, et meie "KALEVi" sokolaad see kõikse parem on. Ja, et A.leGoq.-i õlu vöib iga teise maa õluga konkureerida. Seda kinnitas ka härra Hartmanni (SAKSATOOTS) raamatupidamine: müüdud sai 456 liitrit õlut ja 89 kg KALEVi tooteid.
"Järgmiste ürituste jaoks pean kohe homme uue tellimuse teele panema", ütles mulle härra Hartmann juba lõunaajal.

Kell 16:25 kogunesid kõik kohalolevad eestlased lava ette, sest tulemas oli meie jaoks kontsertprogrammi kõrgpunkt. Esinema hakkas segakoor "Noorus", kes on parasjagu Euroopa ringreisi, reklaamimas laulupidu, mis leiab aset juba kahe kuu päarst. Kõrvus veel eelnevalt esinenud Poola muusika rahvuslik kõla akordioni saatel, vöis koori esimesi helisi töesti kui kultuuri "sokki" (kuulaja kommentaar) täheldada. See just annabki veel kord kinnitust sellest, et kuigi me Euroopa Liidus töötame köik ühe sihi suunas, oleme me siiski kõik omaette indiviidiumid.

Nooruse koori kohta võin lausuda vaid kiitvaid sõnu. Pooletunnise kontserdi sisse mahtusid laulud laulupeo repertuaarist, uuema aja teoseid, rahvalikke viise, aga ka juba sajandi alguses kirjutatud teos, mis on ajaga jälle oma tähenduse võitnud. Pean tõdema, et teos "Sanctus" töi mulle oma sõnade ja meloodiaga pisarad silma. Nii ilus ja liigutav oli seda kuulata. Kahjuks oli kooril edasisõiduga kiire, nii ei jäänudki aega reisimuljete kuualmiseks. Mälestuseks jääb vaid üks ühine foto.
ÄITÄHH teile "Nooruse" koor, et nii väärikalt Eestit esindasite!

Loomulikult sai ka teisi "kaasvõistlejaid" külastatud ja uudistatud. Nende poolt valmistatud maitstud ja kiidetud. Silma jäi aga asjaolu, et iga uus Euroopa Liidu liikmesriik, olgu see siis meist suurem Poola, natuke väiksem Malta, "naabrimees" Läti või pisitilluke Küpros, igaüks seisis seal uhkusega ja kinnitas oma hoiakuga seda, et meid ei tule näha kui koormat. Ka väiksemalt ja nooremalt võib mõnikord üht-teist õppida.

 

Maarika Remmert
Baumberg, 08.05.2004

Pildid: Mare Rahkema ja Karl-Heinz Hartmann