Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Projekt „Kohtumine Idaeuroopaga"
"Begegnung mit Osteuropa"

21.01.2005 Maarika Remmert

21. jaanuaril (2005) sai see siis teoks. Punkt kell 12:00 seisin Esseni linna Cosmaus ja Damoni algkooli õpetajatetoa uks taga ja otsisin pr. Gerda Pertgeni ning klassi 3C. Mul polnud õrna aimugi, kuidas lapsed mind mu uhketes rahvariietes vastu võtavad. Võisin vaid salamisi loota, et kõige halvemal juhul aitab mind ehk hädast välja kaasavõetud 1,5 kg KALEVi kommikarp. Kuid kõik läks sootuks teisiti.

Ent alustan siis päris algusest. Ühel hilissuvisel päeval (2004) avasin oma e-maili postkasti ning leidsin sealt EÜSLi esimehe Richo Zieminski edasisaadetud järelepärismise. Õpetaja Gerda Pertgen otsis oma kooliprojekti jaoks kontakti eestlastega Rheinimaal. Nimelt korraldab maakond Nordrhein-Westfalen juba 53 aastat võistlust, mis varasemalt kandis pealkirja „Saksamaa ja tema idanaabrid", nüüdseks aga on tuntud nime all „Kohtumine Idaeuroopaga". Proua Gerda Pertgen võtab juba 20 aastat sellest üritusest osa. Kord oma klassiga, kord oma lastega (5 last!).

Aastal 2004 valis pr. Pertgen klassiga 3C (25 last) välja projekti nr. 5 : „Meie pidutseme - siin Saksamaal ja Baltikumis". Teema jaotati kaheks osaks- peod ja kombed Saksamaal ning peod ja kombed Baltikumis. Siinjuures vajatigi meie abi.

Oleks olnud kerge otsida internetist paar lehekülge, need tõlkida või otse edasi saata. Ent leidsin, et ka Eesti lapsed võiksid sellest projektis kaasa lüüa. Niisiis pöördusin Tartu Raatuse Gümnaasiumi poole (saksa keele süvaõppega kool Tartus) ja palusin abi sealsetelt õpetajatelt.

Tükk aega valitses Eesti poole pealt vaikus, kuid siis tuli suurepärane teade. Tartu Raatuse Gümnaasiumis oli korraldatud sisene võistlus ning parimad tööd saadeti Saksamaale. Pr. Pertgen kirjeldas, et siinsete laste silmad oli üllatusest suured kui ta suure kirju ümbriku lauale pani ja selle sisu lastele näitas. See oli vaid üks osa 450 leheküljelisest köitest. 3C klassi lapsed olid ka ise suure töö ära teinud. Mappi sirvides leidsin kaantevahelt tekste, kuhu oli juurde kleebitud isiklikke fotosid, laste joonistatud pilte, lühijutte, internetist leitud teoseid, ajalehest väljalõigatud artikkleid, informatsioone reisikatalooidest. Kõik oli nii hoolikalt kokku seotud.

Olin pr. Pertgeniga üle poole aasta maili teel kirjavahtuses. Ikka ja jälle informeeris ta mind projekti edusammudest. Seepärast polnud mulle ka ootamatu kutse üheks isiklikumaks kohtumiseks, küll aga ühe koolitunni sisustamiseks!

Niisiis seisin seal klassi taganurgas ja riputasin parasjagu oma mantlit nagi otsa. Seljataga kuulsin suurt kihistamist. Oh jee, see on omamoodi tunne, kui 20 last sind seljatga „välja naeravad". Kell helises ja tund läks lahti. Olin ennast ikka pisut ka ette valmistanud.

Soojenduseks õppisime lastega Eesti keeles kümneni lugema ning siis rääksin neile pisut rahvariietest. Vestlesime Vastlapäevast, Jaanipäevast, Mardi ja Kadripäeva kommetest. Et asi väga minu rääkimiseks ja laste kuulamiseks ei muutuks, õpetasin neile ka ringmängu „Tantsime kõik lapaduud" Selle ringmängu käigus saab lastele suurepäeraselt keha osi eesti keeles õpetada. Kohe sai „Lapaduu" suure menu osaliseks ning pärast ühisfotode tegmist palusid lapsed veel korra seda mängida.

Ja oligi aeg kommikarbi lagedale toomiseks. Ka sel korral ei vedanud KALEV mind alt. Juba heliseski kell ja tund oli möödas ning lastel algas nädalavahetus.

Korjasin just omi asju kokku, kui korraga tundsin seelikusäärest sakutust. Minu ees seisis üks tedretähniline tüdrukutirts ja lausus vaid: „Du kommst aber wieder?" Enne kui olin suutnud vastuse üle järele mõelda oli ta ka jälle läinud.

Jah, 21. Jaanuaril sai see siis teoks. Ühest interneti järelepärimisest sai üks tore elamus ja veel toredam tutvus. Pr. Pertgeniga hoiame sidet ikka edasi. Ning nüüd tähendab pöialt hoida, sest võitjad tehakse teatavaks aprilli lõpus.

 

Maarika Remmert
Kölni Eesti Rahvuskoondis