Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Igal aastal jälle.....
Eestlaste Kultuuripäevad Annabergis

5.-7.mai 2006 Maie Kisis-Vainumäe

Ka sel aastal oli ilmataat meie poolt, päike tegi meile vaat et mitte liiga! Tutvusime isegi Sahara liivaga! Ka toitlustamine oli teadagi suurepärane - nii mõnigi sõitis koju tagasi dieeti pidama.

Nädalavahetusel 5. kuni 7. maini kogusid kultuurihuvilised paljudele teada Annabergi majja, et nautida nii omavahelist kokkusaamist kui ka oodatavaid ettekandeid. Reedene õhtu möödus - ka see juba traditsioon - sõnade sumina, laulu ja naeruga.

Tõsine töö ja kuulamine/istumine algas laupäeva hommikul. EÜSLi esimees hr. Riho Zieminski avas kultuuripäevad lühikese tervitusega andes ohjad üle organisaator pr. Gina Bauer'ile, kes juhtis läbi programmi. Esimesena tutvustas end pr. Hille Kaare, Konsulaardiplomaat Suursaatkonnas alates 1. augustist 2004. Pr. Kaare on lõpetanud Tartu Ülikonna õigusteaduskonna ja seetõttu on tal ka eesti notari õigused ehk saatkonnas on võimalik teha volikirju. See õigus on ainult juristidest konsulitel. Andis ülevaate Eesti diplomaatiliste esinduste asukohariikidest (27 saatkonda, 3 peakonsulaati, 91 aukonsulit 53es erinevas riigis). Saime lühikokkuvõttes teada ülesannetest, kohustustest ja õigustest. Raske on lühidalt edasi anda tähtsaid üksikasju, millega saatkond/konusaalosakond tegeleb, sellepärast kirjutame järgmises ER-väljaandes sellest pikemalt.

Järgmise referendina tutvustas end hr. Toomas Ojasoo, Inglismaa Eestlaste Ühingu (IEÜ) esimees. Ta rääkis eestlaste ajaloost Inglismaal, seletas ka "valgetest luikedest", kes 1947 põetajatena Saksamaalt Inglismaale tulid, neile järgnesid eesti mehed, kes leidsid tööotsi üle maa laiali kas kaevanduses, põllumajanduses või tekstiiltööstuses Tekkisid rahvusgrupid Manchesteris, Bradfordis, Leicesteris ja Londonis, loodi Eestlaste Ühing, kirik ja ajaleht Eesti Hääl (1947), alustati kultuuritööga nagu eesti koolid, lastelaagrid, suvepäevad, laulukoorid, tantsurühmad jne. jne. Kindla peale on siin elavale vanemale põlvkonnale see ajajärk veel teada. Aastal 1948 elasid Inglismaal üle 7500 eestlase, 1989 ainult veel ligi 2000 koos lastega. Peale ühinemist Euroopa Liiduga on Inglismaale elama tulnud ligi 4000 eestlast kas õpinguteks või töökoha pärast, kuid kahjuks nad ei otsi kontakti Eestlaste Ühinguga, mis põhjustel iganes. Vaatamata sellele on aktiivne seltskond ikkagi jäänud. Juuli lõpul / augusti algul aastal 2008 korraldab IEÜ Londonis järgmise ESTO-festivali, et näidata nii Suurbritanniale kui ka teistele riikidele, kes ja mis meie eestlased oleme. Sisuliselt tahetakse läbiviia avatseremoonia, poliitiline rahvuskongress, kontserdid, valguspidu, kunstinäitused, Göteborgi näiterühma esinemine je ei tea mis veel. Jõudu tööle! Pr. Reet Järvik, Toomase abikaasa ja sekretär, luges vahepeal ette lühikese, esimese Eesti Hääle toimetaja Gert Helbemäe naljaloo. Ka Reedal paistab olema näitjelajoont!

Väga huvitava ettekande pakkus meile teemal "Muutused eesti kunstis 20. sajandi teisel poolel" Tallinnast tulnud kunstiajaloolane prof. dr. Jaak Kangilaski. Ta lõpetas aastal 1963 Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) , oli 1967 - 87 TRÜ ja 71 - 95 Tallinna Kunstiülikool (TKÜ) õppejõud , sealjuures 78 - 87 kunstiajalookateedri juht, 79 - 95 TKÜ rektor. Käsitles 19. saj. löpu ja 20. saj. lääne kunsti. Kirjutanud mitmeid raamatuid, lähitulevikus erru minemas ta kavatseb väljaanda järgmist kunstiajaloolist teost. Eelkõige ta pani meile südamele Tallinnas külastada vast avatud uut kunstimuuseumi, kus püsieksponaate näha kunstnikest viimastest 50nest aastast. Prof. dr. Kangilaski rääkis eesti kunsti muutumatusest 40nendates, kunstnikud kaotasid sideme muu maailmaga.. Enamik eesti kunstnikele oli tähtis, kuidas on maalitud, mitte mis - eesti kunsti sisu- ehk poolrealism. Mitmed kunstnikud, olles vene mõju all, taganesid 1941 vene vägedega, alustades propagandislikku sõda , maalides Sotsialistlikku Realismi. Aastal 1943 korjati eesti kunst kokku ja Moskvas korraldati suur eesti kunstnike näitus. Saksa okupatstiooni ajal jäi kunst samaks nagu varem, sakslane ei tahtnud „hoolitseda eestlase hingeelu eest, las teevad, mida tahavad". Huvikõitvalt viidi meid nõ läbi eesti kunsti viimase sajandi, demonstreerides ja selgitades stiili muutusi ja kunstnike omapärasusi diapositiividega (slaididega). Kuulajaskonna soovil pikendati kõneaega tunni võrra. Referendi suurimaks üllatuseks ja rõõmuks viibisid kuulajate hulgas kaks tema endist õpilast, nimelt Saksamaal elav eesti kunstnik pr. Lydia Thiessen-Nüüd abikaasa Johannesega, omavahelist jutuvadinat ja meenuitamisi jatkus nädalalõpuvaheks küll ja küll.

Omaette väikese etenduse esitas meile hr. Margus Lepa, kutseline näitleja, režissöör ja lavastaja, nüüd Nõmme raadiojaama omanik. Väga elavalt rääkis oma lapse- ja nooruspõlve mälestustest, talle omasest laiskusest (vähemalt tolleaegsest) ja kooli- ja õppeaastate vempudest. Vahetevahel oli raske aru saada, kuivõrd läbi lööb näitlejaveri või aga tahtmine kuulajaskonda provotseerida. Naerulaginat oli ohtrasti. Näiteks tema tutvumine bussipeatusel režissöör Kruusemendiga, kes lasi tervitada ema. Koju tulles oli nimi meelest läinud, kuid olevat pistmist olnud mingisuguse ehtisumaterjaliga: oli see nüüd kruus, tsement, liiv või midagi selletaolist, ei mäleta. No vähemalt ema sai pikema küsitlemise järel jaole. Rääkis mälestustest Kruusemendi filmist "Kevad" ülesvõtetest, tookord kassarekord, natuke "Suvi" filmi väntamisest (tuli ära teha, ei tea miks) ja ka "Sügis" ei jäänud mainimata. Hüplemist nii sõna otses mõttes kui ka temaatiliselt oli mõnus jälgida, näitlejaandekust ei saa salata.

Meie suurimaks meelehärmaks ütles meile lühiajaliselt ära õhtuks ettenähtud klaverimängija, kuid õnneks päästis meid hädast välja sopran pr. Monika Hausvalter Karlsruhest. Saime lühikesest, kuid suurepärasest konserti osalisteks. Peale selle koguti end kohe ümber klaveri ja algaski tore ühine laul. Pillid toodi välja, mänguoskajaid väga mitmeid, ja lauldi-istuti hommikuni välja - seegi juba traditstioon.

Hingeelu eest hoolitsesid pühapäeva hommikul õpetaja pr. Merike Schümers-Paas koos abikaasa Michaeliga, pidades kahekeelse jumalateenistuse. Kirikulaule saatis orelil pr. Reet Järvik Inglismaalt, täname teda veelkord südamest abi eest.

Kultuuripäevad lõppesid referentide ja osalejate sõnavõtetega. Prof. dr. Kangilaski ja hr. Lepa, kes mõlemad viibisid esmakordselt Saksamaal, sõnastasid oma üllatust siinsete eestlaste aktiivsusese ja keele säilitamise läbi aegade, neil oli täiesti puudunud ettekujutus, mida korraldatakse ja tehtakse. Ühesõnaga: meeldis. Nagu kõikidele osavõtjatele! Professori suurimaks üllatuseks aga olid Saksamaa metsad, tema olevat arvanud, et oleme betooniga ülevalatud - koges nüüd fakti iseennast.

 

Maie Kisis-Vainumäe