Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Lastepäevad Annabergis

1.-3.6.2007 Kristiina Jessen

1. - 3. juunil 2007 toimusid Annabergis EÜSL-i lastepäevad. Kokku osales üritusel 18 täiskasvanut ja 22 last. Seekordsete lastepäevade korralduse võttis enda kanda Ostwestfaleni rahvuskoondis Katrin Maranik-Monese juhtimisel.

Meile, kui esmakordsetele perepäevadel osalejatele, oli kõik uus ja huvitav. Algas see Annabergi maja otsimisega. Hoolimata kõiketeadva sõbra - arvuti - kindlaks määratud tee pikkusest ja skeemist Brettenist (Baden-Württemberg) Annabergi, pidime lõpuks siiski kohalike elanike käest küsima, kuidas leida Annabergi lossi. Kurvilist teed mööda mäest aina ülespoole sõites leidsime ka otsitud hoone, milleks oli 20.sajandi algul ehitatud villa koos ümbritseva ürgse pargi ja iidsete puudega.
Jõudnud kohale kuulsime juba esimesi eesti keelseid sõnu ja kodutunne hakkas tasapisi võimust võtma. Vastuvõtt oli soe ja südamlik, viimasegi võõristuse peletas Katrini nakatav naer, ning pikk, kaetud söögilaud andis võimaluse pärast paaritunnist autosõitu keha kinnitada ja esimesi tutvusi sõlmida. Kui eesti inimene on loomult tagasihoidlik ja kinnine, siis siin tundus, et need eestlased on eurooplase avatuse üle võtnud ja suhtlusaldiks muutunud. Ka lapsed leidsid kiiresti ühise saksa keele, mis aeg-ajalt asendus ka saksa-eesti segakeelega.
Laupäev algas väga tervislikult, nimelt viis Leana Kammertöns läbi hommikuvõimlemise, millele järgnes välja teenitud kehakinnitus. Pärast hommikusööki oli plaanis eriti loominguline käsitöö, mis haaras nii lapsi kui ka emasid ja suureks üllatuseks ka isasid. Nimelt õpetasid Kristi Schmidt, Liina Sammul ja Katrin Maranik-Mones meile viltimist. Ilmataat mängis ka kaasa ja nii seebitasime me päiksepaistel kirjusid juuksekumme, käevõrusid, pallikesi, munasoojendajaid ja pilte villa ning seebiveega, kuni sõrmeküüned seebiveega puhtad ja vill soovitud kuju, vormi või koha leidis. Viltimine nõuab palju aega, eelkõige kannatust, seega omadust, mida emadel on vist kõige enam ning tulemus oli muljet avaldav ja kirju nagu Mulgi laat.

Pärast maitsvat lõunasööki oli kord juba järgmise päevakavapunkti käes, mille üle rõõmustasid eriti lapsed. Nimelt viis Katrin emade abiga läbi maastikumängu ja pärast väikest ülesannete jagamist, mille jooksul selgus, et meie hulgas istus üks sünnipäevalaps, oli plaan selge. Emad istusid ja korraldasid, lapsed jooksid kontrollpunktidesse ja lahendasid ülesandeid või mõistatusi. Mäng oli põnev ja kaasahaarav ning võitsid kõik osalejad. Vaikselt andsid ka isad endast märku ja kohe anti ka neile ülesanne: nimelt tuli lõkke jaoks puid otsida, saagida, raiuda. Nii mõnigi väikemees tundis end sama tugevana kui suured mehed ja nii võiski näha isasid-poegi metsatöid tegemas. Samal ajal pani Ostwestfaleni koondis meie kunsti oskused veelkord proovile ja pakkus võimalust kujundada värvidega valgest linariidest kotte, ka siin oli tulemus muljet avaldav.

Nälg hakkas märkamatult pitsitama ja üllatus oli suur, kui nägime millise kunstiga kokatädi hakkama sai: laud oli lookas maasikate, ananasside, arbuuside, juustu ja muude maitsvate, ning eksootiliste suupistete all. Kuid see oli alles algus, sest sünnipäevalaps Laura Balzer pani omalt poolt lauale veel sampusepudelid ja klaasid. Et veeta ilus õhtu lõkke ääres, transportisime kõik söögid-joogid lõkkeplatsile ja alustasime sünnipäevalauludega. Kõlasid peale kohustusliku „Elagu" vanad head lood nagu „Kõige suuremad sõbrad" jne. Sellises tujus oli ainult hääle kasutamisest vähe ja nii moodustati suur ring, kus käis ringi „üks tore tädi", „lapaduu" ja lõpuks mängiti koos sakslastest isadega „kaks sammu sissepoole ja kaks sammu väljapoole". Puud ragisesid vallatus tules ja meeleolu oli mõnus, peaaegu nagu jaanitulel.
Tasapisi võttis pimedus aina rohkem võimust, lapsed rääkisid üksteisele õudusjutte ja emad-isad blondiini nalju.

Pühapäev algas lõunamaises meeleolus. Üle saali kõlas flamenco muusika ja Evelyn Eichhorst õpetas paar Flamenco tantsu sammu, mis haaras kaasa nii väikesi kui suuri tantsijannasid.

Enne lahkumist tutvustas Maarika Remmert lastelaagrite projekti, mis annab võimaluse Saksamaal elavatel Eesti lastel Eestis lastelaagrites osaleda. Seda võimalust kasutavad paljud eesti pered ja ka lapsed on nendest laagritest vaimustatud. Samas tegi Maarika reklaami järgmistele samuti Annabergis toimuvatele EÜSL-i üritustele: näiteks kultuuripäevad ja koroona/jakkolo turniir sügisel.

Jalutuskäik saladusliku võlumetsa toimus ilma meieta, aga midagi tuleb jätta ka järgmisteks kordadeks ja nii jätsime Annabergi vanasse lossi kahjutundega maha oma uued tuttavad lootes, et aasta möödub kiirelt.

Lõpetuseks tsiteerin väikest Jana Kammertönsi, kellele meeldis samuti kõik: „isegi see, et tiiki kukkusin!" Mina tiiki ei kukkunud, aga mullegi meeldis see nädalavahetus väga ja tänaksin siinkohal veelkord kõiki korraldajaid, tegijaid ja muidu abistajaid toreda elamuse eest.

 

Kristiina Jessen