Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Emakeelepäev Hamburgis

23.11.2008 Liilika M Allev

23. novembril toimus Hamburgis koostöös EV Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Keele Instituudi ning EÜSLi HEA Seltsiga järjekordne traditsiooniline emakeelepäev.

Auditoorium oli Hamburgi olude kohta suhteliselt väike, kohale oli tulnud veidi üle kolmekümne kuulaja. Seda rõõmustavam oli tervitada päev varem toimunud EÜSLi aastakoosolekult tulnud esindajaid Kölnist ning Düsseldorfi lähistelt, samuti kuulajaid, kes olid lausa ekstra keelepäeva nimel Nürnbergist kohale sõitnud.

 


 

Ettekanne nr. 1

Sinatamine ja teietamine eestlastel ja eestivenelastel
Renate Pajusalu (Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse korraline professor)

Mis on üleüldse viisakus?
Viisakus on (eelkõige keeleliste) vahendite kogum, millega suhtlejad osutavad sellele, et nad austavad kaasvestlejat. Eristatakse kahte liiki viisakust: positiivset ehk lähendavat viisakust ning negatiivset ehk distantseerivat viisakust. Toimunud keelepäeval vaadeldi lähemalt viisakuse ühte silmatorkavat aspekti—teietamist ja sinatamist.

Teietamine eesti keeles
Teie-vormi kasutus on eesti keeles negatiivse ehk distantseeriva viisakuse vahend. Erinevates kultuurides teietatakse erinevate printsiipide alusel. Seega võib ühel ja samal keelelisel vahendil olla eri kultuurides eri tähendus. Näiteks võib teietamine mõjuda ühes kultuuris (inimest, sotsiaalset positsiooni, vanust jms) ausatavana, seega soovitava ning positiivsena, kuid teises kultuuris võib see mõjuda hoopis vastupidiselt: distantseeriva, külma ning lausa haavavana. Tüüpiliselt teietatakse vanemat, võõrast ja/või kõrgemal positsioonil olevat isikut.

Eesti kultuuris on olulisim sinatamise/teietamise alus tuttavus/võõrus. Teie/sina valik on keele kasutajatele hästi teadvustatud, mitmeid arutelusid sel teemal on ilmunud ka Eesti ajakirjanduses, sh Postimehes 2008 alguses. Isegi väikelapsed oskavad mängides (nt juuksurit) kasutada teie-pöördumist.

Professor Pajusalu tutvustas Hamburgi kuulajaskonnale läbiviidud statistilist uurimust, mille kaasautoriteks olid veel Birute Klaas, Karl Pajusalu ning Virve-Anneli Vihman. Uurimuse vormiks oli intervjuu, küsitleti mitutkümmet eesti ja vene üliõpilast Eestis (kokku 62 eestlast, 97 venelast, kellest 70 olid Eesti venelased), võrdlusena lisaks veel vene üliõpilasi Venemaal.

Küsitluse raames uuriti üliõpilaste hinnangut enda keelekasutuse kohta ning paluti tuua näiteid: keda sinatatakse/teietatakse (nt sõber, sõprade vanemad, oma poisi/tüdruku vanemad, oma vanemate naistuttav, onu-tädi, võõras, vana/keskealine/noor, mees-naine, politseinik, pangaametnik, naabrimees, naabrinaine), kas alati jne.

Keelepäeval esitletud uurimus käsitles eesti ja vene suhtluskommete erinevusi, kuulajaskond tõi näiteid erinevustest eesti ja saksa suhtluskommete vahel. Seejuures läksid kohalike kuulajate isiklikud näited ja arvamused olulisel määral lahku – sõltuvalt praegusest vanusest, kuid vanusest Saksamaale väljarändamise hetkel, Eestis elatud aastate hulgast jne.

Kommentaarid ulatusid ühest seinast teise: „Eestis sinatatakse alati ja pea kõiki, välja arvatud presidenti ning kooli direktorit” kuni „Eestis teietatakse valdavalt, osaliselt ka sugulasi, sageli ka ämma-äia”.

Eesti-vene erinevustena selgus, et venelased teietavad mõnikord ka sõpru, kuid lisatud kommentaar selgitas, et seda võib teha irooniliselt või mänguliselt.

Lisaks näitas küsitlus, et eestlased sinatavad rohkem. Kõige suuremad erinevused ilmnesid teietamise osas sugulaste vahel (eestlased praktiliselt mitte kunagi, venelased üsna sagedasti). Kuid ülikooli kontekstis sinatavad vene tudengid omavahel tihedamini – kas solidaarsusest? Kas eestlased käsitlevad ülikooligi juba mitte kui kooli pikendusena, vaid kui karjääripõllu esimese astmena, säilitades distantsi ning „professionaalset nägu”? Vastuväite peale Hamburgi kuulajaskonna hulgast, mille kohaselt Eesti ülikoolides valdavalt sinatatakse, selgitas kõneleja, et sinatamine on levinud eelkõige vaid keeleteaduskondades, kuid teistes fakulteetides olevat teietamine valdavam.

Kokkuvõttena nenditi, et venelastel on vanus olulisem teietamise põhjus kui eestlastel. Omaealise võõraga on solidaarsust venelastel rohkem kui eestlastel. Püstitati väide, mille kohaselt on teietamine venelastele interpersonaalne nähtus, kuid eestlastele suhtlusstiili küsimus.

Huvitaval kombel on eesti naised rohkem valmis ebasümmeetriliseks sinatamiseks (näiteks õppejõudu teietatakse, aga õppejõud sinatab tudengit vastu), vene naised peaksid õppejõu-poolset sinatamist aga solvavaks (ei pea lugu või ei pea täiskasvanuks).

Huvitava diskussiooni tekitasid ka küsimused:
Kuidas minnakse suhtluses üle teietamiselt sinatamisele? Kas selleks on olemas reeglid ja kas te ise järgite neid? Kas mõnikord on juhtunud, et Te ei tea, kas sinatada või teietada? Mida Te siis teete?

  • uurimuses osalenud eestlaste vastused olid muu hulgas: sinale minnakse, kui on kerge suhelda; kui on positiivse tooniga vaidlus ja kui suhtlemine muutub vabamaks; nii kuis jumal juhatab; omavanustega toimub sujuvalt; internetis sinatan alati; kui oled samal lainel; ettepaneku teeb see, kellel on ebamugav; kui leitakse ühine kokkupuutepunkt (ühine tuttav, arusaam); ebameeldivaid vanemaid inimesi teietan; sisetunne ütleb kuidas.
  • venelaste vastuseid: juuakse sinasõprust (brudershaft); kui on ühised teemad; kui saadakse samale tasemele; vabal ajal võib sinatada, tööl peab teietama; täiskasvanutega ei lähe kunagi üle sinale; kui on vähemalt 10 aastat vanem, siis kindlasti teie; kui on sama vana ja planeerin pikaajalist suhtlust, siis hakkan kohe sinatama.
  • lisaks uuriti küsitletute käest, millised on eesti-vene suhtlusstiili erinevused. Küsitletud väitsid mõnel juhul, et nende arvates erinevusi ei ole, paljudel juhtudel tunnistati, et nad ei tea piisavalt palju teisest kultuurist.

Eestlased arvavad, et venelased kätlevad rohkem, lisaks on neil rohkem muud füüsilist kontakti (suudlemine, kallistamine, patsutamine, nad kasutavad isanime. Eestlased avaldasid rohkem arvamust venelaste rahvusliku iseloomu üle (avatumad ja jutukamad ning „tegelikult paremad inimesed”)

Venelased arvavad, et eestlased pöörduvad ilma isanimeta (eriti tihti nimetati õpetaja poole pöördumist ning imestust tõsiasja üle, et õpetajale öeldaksegi lihtsalt „õpetaja”, ilma nime kasutamata).


Liilika M Allev /Hamburg