Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine Münchenis

23.2.2008 Tiina Kivikas

Mõnus ja rahulik meeleolu valitses laupäeval 23. veebruaril 2008 Müncheni kesklinnas asuvas Hofbräukelleri restorani ühes saalis, millel uhke nimetus Maximilianstüberl.

Müncheni Eesti Koondise esinaise Karin Ladva-Zolleri eestvedamisel korraldatud järjekordne koosviibine tõotas kujuneda südamlikult soojaks. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistama kogunes külalisi nii lähemalt kui kaugemalt. Heidelbergist oli kohale tulnud Dr.Olgerd Aule kaasaga, kes jagas kõigile saabunutele lahkelt oma veebruarikuist ringkirja Baltikumist.

Eestlasi ja eestimeelseid oli kogunenud 50ne ringis, istuti laudade taga, mida kaunistasid sini-must-valged lipud. Uksele oli riputatud silt, mis soovitas ülejäänud restoranikülastajatel eestlaste üritust mitte segada. Ainuüksi sildi lugemine pani vähimagi võltsi paatoseta selga sirutama. Ja kui pärast lühikest tervitust veel üheskoos Eesti hümni laulsime, vaikisid arvatavasti kõik ülejäänud Hofbräukelleri külastajad, sest tegemist oli ühe äärmiselt kõlava ning tugeva ühislauluga.

Aastapäeva peokõneleja, Kuno Freiberg, mõjus sõbraliku ajalooõpetajana, kes otsekui vestis juttu minevikust. Kuigi eestlaste minevik ulatub tuhandete aastate taha, rääkis Hr. Freiberg, et Vabariigi aastapäeval on paslik meenutada lähiminevikku ehk siis möödunud sajandi algust ja Vabariigi tekkimist. Kuno Freibergi ajalooline meenutus lõppes endise Eesti presidendi Lennart Meri sõnadega, mis olid tervituseks väliseestlastele EV 80nda aastapäeva puhul:
"Riigi aastapäeval me vaatame läbi mineviku tulevikku. Eestlased on kõigis maailmajagudes hoidnud oma töö ja truudusega rasketel aastakümnetel Eesti vabadust nagu elavat tuld ja aidanud niiviisi taastada meie riiki. Teie truudus iseseisvale Eestile on meid toetanud minevikus ja toetab ja julgustab ka tulevikus."

Seejärel juhatas Karin Ladva-Zoller sisse aastapäevale pühendatud muusikalise osa, mille sisustasid eestlasest fagotimängija Karl Nieler, sakslasest klarnetist Johannes Thoma ning prantslasest flötist Pierre Verrept. Järgneva poole tunni jooksul sai W.A. Mozarti "Divertisment" ja Jacques Ibert´i muusikat kuulates iga kohalviibinu veel kord omas rütmis ajas liikuda ning kas siis meenutada minevikku või keskenduda olevikule ning tulevikule.

Kontserdi lõppedes sõnas Karl Nieler: "Kui vahel esinedes on muusika saatjaks noa ja kahvli klõbin, siis pean ütlema, et nii tähelepanelikule publikule oli äärmiselt meeldiv esineda - kohati tekkis lausa kontserdisaali tunne." Selle peale hakkaski tänulik publik juba julgelt nuge/kahvleid kasutama ning klaase kokku lööma, sest oldi ju tuldud ka sööma-jooma. Panin tähele, et lemmikroaks osutus krõbeda kamaraga seakülg. Härrad vahetasid üldise melu saatel nimekaarte, daamid näitasid sõpradele-sõbrannadele-tuttavatele laste ja lastelaste fotosid. Eriti särtsaka olemisega noored daamid rääkisid kõlavas eesti keeles juttu, üks tore vanem härra pajatas väikestele lastele omast elust-olust, mõni tegi ikka nalja ka ja rääkis möödaminnes toredaid anekdoote. Ühesõnaga - tundsime end eestlastena.

Elu Saksamaal ei tundu üldsegi võõras, vaid on kui loomulik osa meie kultuurist ja saatusest. Olgu või üheks näiteks baltisakslase Clemens von Taube kohalolek, mis näitab et eestlaste ja sakslaste ajalugu on tugevalt üksteisega seotud. Seotus ei puuduta ainult möödunut vaid on olemas nüüd ja praegu ning loodetavasti ka tulevikus.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeval ei heietanud eestlusest ja Eestist mitte ainult kõnepidajad. Olgu selle kinnituseks üks küsimus lauakaaslaselt:
"Oleks üsna huvitav teada mida arvavad ja millisena näevad praegused väliseestlased kodu Eestit?"
Üritasin otse mitte vastata ning hakkasin keerutama: "Ei noh, see on ju raske, sest väliseestlasi võib mitmetesse eri gruppidesse jaotada. Need kes II Maailmasõja ajal või lõppedes lahkusid, need kes taastatud vabaduse järgselt ehk siis 1990ndatel läksid ja praegused noored, kes ajutiselt on ehk tulnud tööle või õppima...". Mõistsin, et üritasin vastusest kõrvale põigelda, kuna ei osanud tegelikult oma tundeid sõnadesse panna.

Pikemalt järele mõeldes sain aru, et praegune Eesti ei ole enam see vana/uus/ võõras/kodune Eesti. Praegu vastaksin oma lauakaaslasele nii:
"Kulla eestlane, vaata peeglisse, praegune Eesti on ju sinu nägu."

 

Tiina Kivikas