Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Hamburgi eestlaste jaanipidu 2012

23.06.2012 Kerttu Jõgi

23. juuni õhtul - jaanilaupäeva õhtul - praksus Hamburgis elavate eestlaste jaanituli, mille ümber tantsiti ja lauldi, millest hüpati ülegi, ning mille ääres soendati jaheduse saabudes külmaks muutunud ninasid.

Eestlastel, nagu ka paljudel muudel väikestel rahvastel, on ikka kombeks võõrsil olles kokku hoida. Kes seda nüüd nii täpselt seletada oskab, mis tunne see päriselt on, mis meid ikka ja jälle kokku toob, aga olemas see tunne meil on ja kokku ta meid toob - kas nii tähtis lõpuks ongi sellele jälile saada ja teda nii täpselt osata kirjeldada?

23. juulil tähistasid Hamburgis elavad eestlased koos võidupüha ja pidasid maha korraliku jaanipäeva. Pidu toimus Saksamaa kõrgemas sõjakoolis õppiva ja peagi oma õpingud lõpetava major Ülar Lõhmuse siinses koduaias Blankenesel, kuhu oli püstitatud kaks suurt välitelki, mis - Hamburgi heitlikku ilma ette teades, poleks heidutanud lõbusa peo toimumist ka siis, kui taevast oleks sadanud pussnuge. Kokku kogunes nii suuri kui väikeseid pidulisi ligi 50 - tubli saavutus selle kohta, et jaanipäeva tahetakse ju ikka kõige rohkem Eestis pidada ning tegelikult paljud pered selleks ajaks juba Eestisse sõitnud olidki.

Kui harilikult võetakse jaanitulele minnes kaasa midagi, mida lõkkesse visata, siis seekord oli pererahvas palunud kaasa võtta midagi sellist, mida teistele pakkumiseks lauale panna sai. Ja kui maitsvalt mitmekesised oli piduliste kaasa toodud hõrgutised! Kogu meisterdamise ja valmistamise vaev andis tunnistust pühendumusest ja põhjalikkusest, mis on ju just need omadused, mida eestlaste juures välismaal väga kõrgelt hinnatakse.

Koos nauditi mõnusat muusikat ja üksteise lõbusat seltskonda. Peol viibinud lätlanna Evija punus koos lastega lilledest pärgasid, mis kaunistasid õhtu lõpuks pea kõikide naiskülaliste päid. Hiljem visati pärjad aias olnud puude otsa ja sooviti salasoove, nagu kombele kohane.

Pimeduse saabudes helkisid lõkke paistel vaid tema ümber istuvate ja pisut juba väsinud külaliste silmad - võta sa nüüd kinni, kas seda külmast või hoopis isamaaliste laulude mõjul silmisse ja hinge tunginud härdusest. Kõik kitarrimängu saatel esitatud laulud viisid aga vähemalt mõneks ajaks peast kõik ülejäänud mõtted - jäi vaid kodu, Eesti, mälestused...

Veel viimased hüpped üle lõkke ja südaöö paiku lahkusid ka viimased külalised. Ennist rahvast täis olnud peopaika jäi palju ilusaid mälestusi: hõõguvad söed, kõlavad laulud, aga kõige enam ikka seesama tunne, millest loo alguses juttu oli...

 

Kerttu Jõgi
EÜSL´i Hamburgi Eesti Kooli muusikaõpetaja