Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Elavad filmipildid Baierimaal

12.-15.03.2015 Margit Urbel

Eesti filmipäevadeks, mis toimusid kolmandat korda, koguti kimpu parimad ja värskeimad kodumaised mängu- ja dokumentaalfilmid.

Baierimaa kinosõbrad said neljal päeval Gasteigi linnaraamatukogu kinosaalis (Vortragssaal der Bibliothek) osa eestlaste ajaloost, argipäevast, romantikast, maalilistest looduspiltidest, üheslaulmisest ja -hingamisest.

Sõnade eestlane ja Eesti tähendusvälju aitasid lahti harutada parimad kodumaised mängu- ja dokumentaal-filmid. Lisaks audiovisuaalsele külakostile tulid enda kunstnikunägemust ja loomejõu allikaid avama režissöörid Ilmar Raag, Hardi Volmer ja Jaan Tootsen.

Piduliku avapäeva õhtusse mahtusid Ilmar Raagi armastusfilm “Kertu” ja diskussioon, kus küsimustele vastas Ilmar Raag, kes rääkis filmi tekkeloost, näitlejate valikust ja sümboolikast. Vaataja võis tunnetada režissööri tugevat isiklikku suhet looga ning saarlasena on Ilmar Raag loo lõimelõngad saanud tõepoolest elust enesest. Jaaniöö armastusstseeni mütoloogilist allhoovust aitas kunstiajaloolase aspektist mõtestada kultuuriatašee Harry Liivrand. Film “Kertu” ei vajanud eriefekte, vaid lõi vaatajat täpsuse, vahetu valu ja aususega. Lavastaja oli tabanud tundeliigutused, seesmiste laavade liikumise ja puhastas ka vaataja hinge. Filmist saadud mõtteid vahetati muusikarütme ja veini nautides keskööni.

Festivali teiseks päevaks jagus dokumentaalkaadreid linna betoonhallist elukeskkonnast, liuglevast ja graatsilisest kajakalennust, autotuledest ja filosofeerivatest jalgratturitest. Mõtisklusi koduteele pakkus Eesti tuntuima videokunstniku Jaan Toomiku debüüt “Maastik mitme kuuga”, mis autori sõnul käsitleb universaalseid teemasid, kuid vaatajale jäi otsustada, kuidas katkestusi, pöördeid ja sürreaalseid ootamatusi sobitada enda mõtte- ja kujutlustemaailmaga.

Dokumentalist Jaan Tootsen, kes on väga paljudele eestlastele tuntud Vikerraadio saate “Ööülikool” vedajana, uurib linnaruumi ja ellujäämise võimalikkust urbaniseerunud keskkonnas. Vestlusringis, mida modereeris Matthias Makowski Ateena Goethe Instituudist, rõhutas Jaan Tootsen taas kodanikualgatuse olulisust, võrdles liikumise “Tour d’ÖÖ” jalgrattaaktiviste surfajatega Müncheni Eisbachi vahutavates voogudes ning rõhutas filmis kõlanud semiootikust velosoofi Valdur Mikita ideed: “Kui Tiibeti mungad oleksid jalgtratta leiutanud, oleks jalgrattast saanud meditatsioonivahend.”

Filmifestivali kolmas päev algas lastefilmiga “Ruudi”. Elava kujutlusvõimega külapoiss Ruudi Saaremaalt tõi Münchenisse kaasa enda seiklused isa otsimisel, et pääseda ihaldatud viikingilaevale. Kindlasti sai nii mõnigi laps filmist innustust ettevõtlikkuseks.

Õhtusele kinolinale projitseeritud lood jutustasid ajaloost, mälust ja armastusest, mis jääb värskeks, siiraks ja puhtaks tundmuseks, olenemata reaalsuse peegeldustest.

Filmi “Risttuules” noore režissööri Martti Helde julgus eksperimenteerida, tardunud stoppkaadrid Erna Tamme kirjadel põhinevas ajaloofilmis, on eesti filmikunstis uudne vorm, kuid vaatajale mõjuv.

Filmipäeva pakkis kokku nooruslikult värske ja kirsitubakalõhnaline Katrin ja Andres Maimiku koostöö. Romantilise ja noorusliku loo “Kirsitubakas” filmivõteteks valitud Põlvamaa rabamaastikud sookailude uimastava lõhnaga, valgete öödega ja suitsusaunaga mõjusid ehedalt. Jah, tõesti, laupäev koos saunaga, on eestlase rituaalne kultuurikoodeks.

Päevad heade filmidega möödusid kiirelt. Pühasse päeva sobitus meie tüvitekst – laulupidu, mis on eestlastele sügavalt tähenduslik üheshingamine. Parafraseerides dirigent Aarne Saluveeri, on “laulupidu kõrgeim võim riigis”. Kooslaulmine ühendab ja piiritu emotsioon valdab nii lauljaid kui ka kuulajaid.

Ehtsat laulurõõmu tajus vaataja ka noore dokumentalisti Liis Nimiku jutustuses elurõõmsatest ja muusikalembestest Saaremaa laulumeestest, kes on pühendunud oma hobile – laulmisele.

“Seto saadiku” ehk Valli Verevmägi asjaajamised suguvõsa kokkutuleku korraldamisel rullisid lahti telefonikõnesid, bussi- ja rongisõite, rahvaluule arhiivilinte, lauluharjutusi, pillimänge, setude napsi hansa mekkimist ja elavat seto murret. Lõpetuseks koorub igavene teadmine: kõik kaob, kuid laulud jäävad.

Filmipäevad sidus tervikuks ajalugu lahti keriv ja kokku lükkiv Hardi Volmeri “Elavad pildid”, milles elupildid lendlesid siia-sinna ajaloo tõmbetuultes, mis hüpitas inimsaatusi Tallinna vanalinna väärikas päevi näinud hoones. Filmi autor oli toredasti Müncheni kinoliste ees ja vastas huviliste küsimistele. Publik sai teada, et ajalugu ongi rahva mälu, mis hoiab rahvusi elus. Film ei linastunud Saksamaal esmakordselt, vaid on käinud ka väikesel Würzburgi festivalil.

Filmipäevade meenutuses vilksatas mitu korda Saaremaa, nii kukkus sel aastal välja, et inspiratsioon tuleb filmiloojatele meretuultest ja kannab soolase tuulega pühitsetud filmid Kesk-Euroopani.

Ühe väikese mereäärse maalapi rahvakilluna teame, kui keeruline on end nähtavaks ja kuuldavaks teha, kuid loodame, et Eesti film on paari aasta pärast taas Müncheni kinoekraanil. In spe.

 

Margit Urbel