Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Intervjuu juubilar Meeli Tui-Lorenzliga

mai 2016 Kadi Mustasaar

Berliini eestlaste kogukonna tegemisi pea 40 aastat suunanud Meeli Tui-Lorenzl sai 17. mail 75aastaseks.

Vahetult enne sünnipäevapidu oli nakatavalt positiivse olemisega kunagine õpetaja Meeli Lääne-Rootsis oma 130aastases talus kartulimaale sõnnikut laotamas. Kadakate ja hiigelsuurte tammedega kaitstud tüüpilise rootsipunase elumajaga talukohta tõmbab Meelit ja abikaasat Günterit, kes muidu elavad Berliinis korteriseinte vahel, igal suvel. “See on nagu Bullerby, ainult ilma laste ja naabriteta.”

Kust on pärit Sinu visa eestlusetunne?

Kindlasti minu vanematelt. Ema oli ainult 32, isa 35, kui põgenesime väikeses kalapaadis koos ühe teise perega Rootsi. Oli 21. september 1944 ‒ tormine öö, tohutud lained, väga ohtlik! Aga mul polnud viga midagi, mina istusin ema süles. See oli 4aastasele nagu seiklus. Olin maal vabas, paljudele avatud kodus üles kasvanud ja mind ei üllatanud enam miski. Kuid minu vanemad ‒ nemad jätsid ju maha kõik: oma vanemad, Tallinna lähedal Tabasalus mitu põlvkonda peetud talu, loomad ja kõik, mida nad olid elult lootnud. Nii noorelt! Elasime esialgu põgenikelaagris, seejärel paar aastat maal, kus hakkasin koolis käima. Ma ei mäleta, et oleksin rootsi keelt õppinud. Ma lihtsalt oskasin seda. Uues ühiskonnas sisseelamine ei olnud mingi probleem. Hiljem sattusime läänerannikule Halmstadi linna, kus oli palju eestlasi. Kasvasin üles paralleelühiskonnas: elasin Rootsis, aga kodu oli eestikeelne. Ei mingit konflikti! Kõik tähtsad päevad, nagu jõulud, vabariigi aastapäev, emadepäev, kirik, täienduskool igal laupäeval – see kõik oli ju eestikeelne. Kohapeal oli veel laulukoor nagu eestlastel kombeks, näitemängu- ja rahvatantsuring, kõik oli olemas.

Kas võtsid kõigest vabatahtlikult osa?

Jaa, niimoodi oli elu, ei mingisugust küsimust. Laupäevad polnud vabad, aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi mõelnud, kas eesti kooli on üldse vaja minna. Vabariigi aastapäeval pidi teiste ette minema, salmi lugema ja niksu tegema. Ja mu isa oli väga aktiivne. Nii et ma arvan, et sealt on see pärit. Vanemad andsid oma armastuse kodumaa ja kodukoha vastu minule ja minu õdedele edasi. Ja niimoodi toimisid paljud eesti kogukonnad, nad hoidsid kokku. Minule tundus Eesti kauge nagu muinasmaa. Esimest korda pärast põgenemist sain kodumaale alles 1970. aastal.

Milliste ootuste või hirmudega kolisid armastuse pärast Saksamaale?

Hirmu polnud üldsegi, ma olin selleks ajaks päris palju välismaal käinud: Kanadas, suviti olin töötanud Saksamaal, sugulasi oli igal pool. Värskelt ülikooli lõpetanud saksa filoloogina oli põnev minna, sest siis nagu hakkas alles päris elu. Berliini tulin, jah, mehe pärast. Äsja abiellunutena vaatasime tulevikku suurte ootuste ja lootustega. Günteriga olin tegelikult ammu tuttav. Tema õppis põllumajandust, käis Rootsis praktikal. Eks seal ühel vähipeol tutvusime. Berliin oli tol ajal küll kinnine linn, sellega pidin alguses harjuma.

Kuidas Berliini eestlased üksteist leidsid?

Kui ma 1967. aastal Saksamaale tulin (olin siis 27), olid Berliinis ainult vanemad inimesed, noori ja lapsi polnud. Ma ei kohtunud kaks aastat ühegi eestlasega. Juhus viis mind kokku tol ajal aktiivse proua Thieliga, kelle kaudu tutvusin veel kümmekonna eestlasega. Suheldi telefoni teel, ei olnud ju mingit seltsi. Igasuguseid nimekirju piirikontrolli tõttu kardeti. Kui naasin 1976 pärast vahepeal Keenias veedetud kolme aastat Saksamaale, süvenesid kontaktid eestlastega. Pidasime vabariigi aastapäevi ja käisime niisama koos. Baltisakslastega tutvumine oli mulle hea kogemus: pidin harjuma mõttega, et meie Eestit tuleb jagada paljudega ‒ ka nendega, kes eesti keelt ei mõista, kuid kellele Eesti on kodumaa. Esimene Berliini saksa-eesti selts asutati Spandaus 1990. aastal Tallinnas tollaseks juba pikalt tegutsenud seltsi allorganisatsioonina. 1999 asutasime iseseisva Berliini Saksa-Eesti Seltsi.

Sinu jaoks seni kõige eredamad sündmused Berliini eestlaskonna tegemistes?

“Müüri ajal” toimus vähe, saime niisama kokku. Suurim elamus oli 1990. aastal Literaturwerkstatt’i korraldatud Eesti kirjanike nädal saksakeelsele publikule. Oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda meie kultuuri- tegelasi, nende seas Jaan Krossi, Ellen Niitu, Ain Kaalepit, Doris Karevat, Ene Mihkelsoni, Juhan Viidingut! Vabal ajal sõitsime nendega linnas ringi, toimusid haaravad vestlused ja koosviibimised. Aasta varem oli toimunud Eesti filmi nädal, mis oli üks esimestest Eesti-teemalistest üritustest Berliinis. Mark Soosaar ja Jaan Ruus näitasid oma ning teiste Eesti filmitegijate dokumentaalfilme ‒ samuti meeldejääv! Kuni saatkonna Bonnist Berliini kolimiseni 1998 korraldasime Eesti parlamendi valimisi, mis oli huvitav kogemus. Praegu kuuled igal pool eesti keelt ja võid vaadata interneti vahendusel eesti televisiooni. Pole enam midagi imelikku.

Keda Eesti kultuuritegelastest ootaksid nüüd Berliini külla?

Raske öelda, sest ma pole Eesti kultuurieluga enam kursis. Minu jaoks on põnev kõik, mis kätte tuuakse! 19. mail toimus Berliini Kontserdimajas Arvo Pärdi 80. juubeli auks autorikontsert, kus tema teoseid esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Ma mõtlen, et mida veel soovida, kui avaneb selline harukordne võimalus! Mulle meeldib väga muusika. Eesti uuema kirjanduse vastu tunnen samuti suurt huvi, eriti nüüd, kus me käime regulaarselt koos raamatuklubis. Teatrietendused on olnud väga huvitavad. Tore, et viimaste aastate jooksul on Berliini uuseestlaste hulgas väga aktiivseid inimesi, kes eesti kultuuri n-ö maale toovad. Märkimisväärne oli 2013 väga edukalt läbiviidud emakeelepäevade projekt. Ja meil on oma kohvik Jää-äär! Suur tänu selle väikese intervjuu eest! Tagantjärele veel palju õnne ja tervist, kallis Meeli!