Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis

Estnische Volksgemeinschaft in der Bundesrepublik Deutschland e.V.


Kroonika


Sõbrapäev Kölni Eesti koolis

veebruar 2016 Ave Kauber

“Lapsed ruttu riidesse, aeg on minema hakata...” Just selliste sõnadega algab ilmselt nii mõnegi Saksamaal tegutseva eesti kooli õpilase nädalavahetuse hommik. Nii ka Kölni Eesti Koolis.

Olgugi, et on pühapäev ja rongid liiklevad harvem, jõuame siiski õigeks ajaks kohale.

Kölni Eesti Kooli juhataja Karin võtab kõiki tulijaid väga soojade ja meeldivate sõnadega vastu.

Seekord puuduvad koolist haiguse tõttu kaks õpetajat ja paluti minu abi ja toetust, et sõbrapäeva-teemaline koolipäev viperusteta läbi viia.

Alustangi kohe meisterdamise tunniga, kus osalevad kõik 40 õpilast. Teeme eesti rahvusvärvides küünla-aluseid. Lapsed leiavad endale kohad, on vaikus ja ootusärevus. Meisterdamine läheb väga hoogsalt. Kõigil lastel on ruttu selge, kuidas valgeid ube siniseks värvida. Näevad päris vahvad välja need värvitud oad! Ja nüüd otsime välja valged oad ja mustad oad. Saigi valmis kena eesti lipu värvides kaunistus kõigile koju, pidulikule Eesti Vabariigi sünnipäeva lauale.

Kuid enne veel, kui läheme edasi eesti keele tunniga, peame meeles sünnipäevalapsi, sest seda, et mõni laps on vahepeal terve aasta vanemaks saanud, ei tohi unustada. Tugevad ja vaprad isad tõstavad sünnipäevalisi tooliga õhku, just niimitu korda, kui vanaks laps saanud on.

“Kulla lapsed, palume kõiki oma klassidesse eesti keele tundi!” kutsub õpetaja. Emad-isad aga võivad samal ajal jagada oma kogemusi ja elamusi või lehitseda eestikeelseid ajakirju.

Koolis on kolm eesti keele klassi: päris pisikestele, eelkoolilastele ja juba päris koolis käivatele lastele. Vanemad lapsed ehk 6–11aastased oskavad kõik lugeda, kes rohkem, kes vähem. Mina olen palutud eesti keele õpetaja Marele abiks ja toeks grupitöös, sest väiksemad ei jõua nii ruttu järje peale kui vanemad lapsed, kuigi väikeste huvi ja tahtmine õppida on väga suur. Mitme õpetajaga jagub aega iga lapse jaoks.

Tund saabki läbi ja käes väike paus. Vanemad on olnud kodus tublid küpsetajad – laual ootab palju head ja paremat, küll soolast, küll magusat. Aga peatselt heliseb taas koolikell. Kuskilt kostub murelik küsimus: “Ema, kas jõuan koogi ruttu lõpuni süüa?“

Seekord lähen ma kaasa pisikeste ehk 2–3aastaste joonistustundi. Nende ülesandeks on ära värvida Eesti-teemaline pilt, kus kõige olulisem on Eesti lipp. Oih, ühel pildil on lipp hoopis punasekirju! Vahvad väikesed kunstnikud avastavad värve!

Meie väike meisterdamise ja eesti keele klass on vahepeal hubaseks saaliks kaunistatud ning laste pildid kaunistavad juba seina. Eesti Vabariigi 98. aastapäeva auks korraldatud aktus, mida tulevad vaatama ka isad-emad, võib alata.

Õpetajatel on ettevalmistatud väikene tervitusluuletus ja lapsed on õpetaja Tuuli juhendamisel õppinud ära paar Eesti-teemalist laulu ja emadel-isadelgi palutakse kaasa ümiseda.

Õpetaja Maarika näitab veel kogu kooliperele ette “Kaera-Jaani” sammud, mida vihuvad tantsida nii lapsed kui ka vanemad. Kuid meie koolipäeva jääb traditsiooniliselt lõpetama “Tibutants”.

Oli väga ilus ja tore pühapäev! Aitäh kõigile, kes vaatamata kiirele ajale aega leiate Kölnis koos käia ja sellega üksteisele olemas ja toeks olla!